Looduse kaitsmisest

Müütiline liitsõna “looduskaitse” on tuttav meile kõigile, tähenduslikult varieerudes küll üsna servast serva. On neid, kes sellesse usuvad ja seda sõna vaid kõlksuks ei pea ja on ka neid, kelle jaoks on see võrdne näiteks “piletikontrolöriga”, kes mitte ei suuna inimesi õigesti käituma vaid ongi väljas vaid karistamise eesmärgil. Ning kui on neid, kellele see sõna sümpaatiat ei valmista, siis on ka inimesi, kes kirjutatud ja kirjutatama tavadest ja seadustest süütu moega püüavad mööda vaadata, sest teame me kõik, et karistussüsteem kõiki rikkumisi ei suuda kunagi tuvastada.

Varsakabi, Caltha palustris

Loodust ei kaitsta kunagi looduse enese eest. Ikka inimese, kes küll end looduse osaks nimetab, kuid keda loodus ise pigem tõrjub. Loodus pole kunagi inimesele ette kirjutanud, kus võib astuda ja kus elada. Inimene aga eelistab loodusele isegi piiri ette tõmmata, kus algab tema kaitse ja kus loodust väga näha ei taheta. Ühepoolselt otsustades muidugi.

Pudisoo külaga on selline lugu, et asub ta mitme kaitstava vööndi läheduses, sees ja naabruses. Kõige tuntum kaitseala, mida teab igaüks, kes kunagi Pudisoolt on läbi sõitnud, on Lahemaa Rahvuspark:

Lahemaa rahvuspark on loodud Põhja-Eestile iseloomuliku looduse ja kultuuripärandi, sealhulgas ökosüsteemide, bioloogilise mitmekesisuse, maastike, rahvuskultuuri ning alalhoidliku looduskasutuse säilitamiseks, uurimiseks ja tutvustamiseks. Siin kaitstakse metsa-, soo- ja rannaökosüsteeme, samuti poollooduslikke kooslusi (loopealsed), geoloogiamälestisi (balti klint) ning ajaloo- ja arhitektuurimälestisi. Lahemaa on Euroopa üks tähtsamaid metsakaitsealasid.

Pudisooga seoses on enimtuntud fakt, et käla läbiv Pudisoo jõgi on rangema kaitse all, kui lihtsalt veekogu. Lisaks üldistele veekogu kaitse seadustele on siin kalapüük alates Tallinn-Narva maanteest kuni suudmeni keelatud. Suuremaid rikkumisi on sellegipoolest olnud aastast aastasse, mis on kaasa toonud ka keskkonnainspektorite suurema tähelepanu meie jõele.

Pudisoo küla pikad metsasihid ja kunagised liivaluited on ahvatlevaks sihtkohaks mootorratastele ja ATV-le. Nende kasutamise kohta ütleb Lahemaa Rahvuspark järgmiselt:

Mootor- ja maastikusõidukitega (sh ATV-d ja mootorsaanid) on liiklemine väljaspool avalikke teid keelatud. Metsasihid, pinnasteed ja teerajad on vaid jalgis, suuskadel või jalgrattaga liikumiseks.

Sügiseti on Pudisoo metsad täis seenelisi ning marjulisi. Millegipärast on populaarust hakanud koguma komme pärast korjamist keha kinnitada lõkke ääres, mille tegemiseks puudub igasugune luba. Eriti suur probleem on lõkked rabamändide all Hiidlase kraavi ääres, kuhu ligipääs näiteks tuletõrjel pea puudub. Kõrvalolev rabakooslus on väga tuleohtlik isegi vihmasel suvel.

Suur osa Pudisoo külast kuulub veel Juminda-Suurekõrve sihtkaitsevööndisse (Sihtkaitsevöönd on rahvuspargi osa, seal väljakujunenud või kujundatavate looduslike ja poollooduslike koosluste säilitamiseks) ning piiraguvööndisse, kus on piiratud nii pinnasetööde tegemist kui muid looduslikku kooslust muutvat toimetamist.

Tegelikult on aga nii, et kõige kindlam on looduses toimetada nii, nagu te viibiksite oma enese koduõuel. Ja nii mõelda ei ole tegelikult raske. Ausalt.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga