Vaenukägu

Eelmisel nädalal oli Pudisool askeldamas näha kaunis eksootilise välimusega lindu, piltide järgi otsides tuli välja, et selleks osutus ei keegi muu kui vaenukägu.

Eestis vaenukägu (ka vainukägu) väga tihti ei kohta, kuna ta on siiski rändlind ning meie asume üsna leviala piiri peal. Valge-mustra triibuliste tiibadega lindu ehib oranž kael ja hari, mis tõuseb püsti vaid ärrituse peale.

Päris sügavas metsas vaenukägu ei ela, vaid eelistab hoopis kultuurmaastikke ning elupaiku rohkem inimeste ligi. See aga ei pruugi meeldida kõigile, sest usustakse, et lind toob nii õnnetust kui ka surma.

vaenukägu / hoopoe / Upupa epops

vaenukägu / hoopoe / Upupa epops

Piirikivid

Vahel metsas või pisema külavahe tee ääres jalutades on enamus meist kohanud kindlasti suuri maakive. Paikades, kus looduslikult neid ehk ei tohiks kohata, on üksikud neist eriti hästi silmatorkavad. Need kivid on piirikivid.

Talude piire tähistavaid piirikive hakati kasutama 1860.ndatel, mil eestlased said võimaluse talumaid välja ostma hakata. Põllukivide kättesaadavus ning nende “töökindlus” olid peamised põhjused, miks just sel viisil piire maha märgiti. Lisaks kasutati kivi pealmist poolt ka piiride visuaalseks kujutamiseks, mis üldjuhul tähendas kivile joonistatud risti koos talule omistatud registrinumbriga.

Piirikivid on tänapäeval inimeste vaateväljast kadunud – paksu samblakorra all neid enam iga päev ei kohta. Paljud neist on kokku lükatud või kasutuse leidnud ehituses. Asemele paigutatud raudlatid ei ole sugugi aga nii uhked ja ajatud kui kivid. Üks moodus vanu piirikive üles leida ja veidi ka puhastada, on järgida talupiire ning nende ristumiskohas otsida pilguga kõrgemaid moodustusi. Üsna kindel võib olla, et mõne kivi peale te varsti ka satute.

Pisike kogu piirikividest Pudisool võib leida Flickrist. Ja lisalugemist ajalehest Sakala.

IMGP4718